Üks raamat

Tutvustan kahte sarnast kui ka erinevat raamatut. Mõlema raamatu autorid on naised, mõlemad on vene autorid. Raamatud räägivad venemaa ajaloost läbi inimsaatuste.

"Ljudmila Ulitskaja „Imaago“ on laiahaardeline portree inimestest, nende erinevatest iseloomudest ja saatustest ajaloo tõmbetuultes. Raamatu peategelased on kolm lähedast sõpra, muusik, fotograaf ja luuletaja. Ajaliseks raamiks on Jossif Stalini ja Joseph Brodsky surmade vaheline periood. See on tõeline põlvkonnaromaan, kus on palju tegelasi, suhteid, sündmusi ja kõike seda, millest kokku koosnebki elu." /Apollo/
Kõrvutades raamatusündmusi Ulitskaja enda saatusega võib leida puutepunkte. Ilmselt ongi see autobiograafiline teos. Romaan paneb mõtlema, et kas me eestlased oma suhtumises vene rahvusesse ei tee neile mitte liiga. Sest venelased on läbi elanud samu asju: teisitimõtlejate represseerimised, vangistused, põgenemised, emigreerumised, samizdat, KGB.  Usk paremasse homsesse ja usu purunemine. 

Maria Stepanova "Lazari naised". "See on ebaharilik perekonnasaaga, raamat suurest armastusest ja ehk veel enam armastuse puudumisest. Lazar Lindt, geniaalne teadlane, ere komeet teadustaevas, on ühtlasi kolme naise elukäigu keskpunkt. " /Apollo/
Väga hästi on selle raamatu iseloomustamiseks öelnud Eesti Ekspressi ajakiranik Vahur Afanasjev:
"Vene kirjandus on nii suur ja helge nähtus, et seda ei suutnud murda segane kodusõda, psühhootiline stalinism, viinahaisune imperialistlik sotsialism ega N Liidu langemise järel põranda alt tuppa roninud idakapitalismi karvased rusikad. ... Ehkki “Lazari naised” on mahult isegi väiksem kui Lev Tolstoi neljaosalise “Sõja ja rahu” üks köide, oskab Stepnova lahti rullida kolme põlvkonna saatuse.
...Moodsas lääne kirjanduses on levinud enda pisikeste kriiside ülekandmine kogu inimkonnale, mida püütakse struktuuriga mängides põnevaks teha. Jah, üldistus on meelevaldne, kuid olles hiljuti palju läänemaist kraami lugenud, tahaksin Stepnovale detailirikka, poeetiliselt laetud ja selge jutu eest kohemaid Nobeli preemia anda."

Jääb vaid Afanasjeviga nõustuda ja soovitan siiralt läbi lugeda "Lazari naised" kui ka "Imaago", et paremini mõista vene rahva ajalugu, kannatusi. Mõista inimese elu üleüldse.